"I believe - this is a conspiracy..." (Ma usun, et see on vandenõu...) Nii kõlab rida ühes dc Talk'i laulus. Jeesus Kristus ei surnudki ristil, vaid jäi ellu, võttis Maarja Magdaleena naiseks, pages kuhugi Euroopasse (tänasele Prantsusmaale), sai järeltulijaid, kes elavad siiamaani. Kogu kristlik usk pole enamat kui inimeste poolt väljamõeldud müüt, mis on sajandite jooksul aidanud kindlustada valitute võimu. Eriti muidugi aitas see Rooma keisrit nimega Constantinus, kes peaasjalikult ongi kiriku leiutajaks. Siioni Abikloostri nimeline salajane ühing on aastasadu säilitanud neid suuri ja kiriku jaoks ebameeldivaid tõdesid... Meie, lihtsurelikud, kes pole saladusse pühendatud, oleme vaid kuulnud vihjeid Pühast Graalist. Selle otsingud on olnud viljatud.

Mnjah. Templirüütlid, Leonardo da Vinci maalid, vabamüürlased ja palju muud huvitavat jäi veel mainimata ka. Kuid igal juhul on Dan Brown oma raamatus "Da Vinci kood" (ja ka teistes bestsellerites suutnud luua vandenõude võrgustiku, mis esitab edukalt väljakutse tavakäsitlusele kiriku ajaloost.

Võtame end siis kokku ja küsime siiralt: kas Jeesus oli üldse olemas?

1. Silmad kinni ja... hüppame!?

Kristlaseks saamist kujutatakse teinekord ette kinnisilmi tundmatus kohas vette hüppamisena. Kristlaseks saamine eeldab uskumist. Selle vastu astub vihaselt moodsa Lääne teaduslik maailmavaade. Vähemalt tundub mulle, et meie kodusel Eestimaal pingutatakse selle nimel, et näidata teaduse ja kristliku usu vahel valitsevat vastasseisu. Kristlus – see on midagi mõistusevastast. Kuidas üks normaalne inimene ikka usklik olla saab? Ja edasi on vaid väike samm loosungiteni nagu „Pööramine!”, „Ajupesu!” jne.

Teeme väikese loogikaharjutuse:

Küsimus: kas aine koosneb aatomitest? Vastus: jah. Aga kuidas ma seda tean? Koolis õppisin. Kuidas õpiprotsess välja nägi? Õpetaja (st. autoriteet) rääkis õpikule toetudes. Õpik kirjeldab, kuidas teised autoriteedid teostasid teatud rea tegevusi, mis viis neid järelduseni, et aine koosneb aatomitest. Kas mul endal on olnud võimalusi teostada neidsamu tegevusi, mida teostasid autoriteedid? Paraku mitte... Kas ma olen aatomit näinud, kombanud, haistnud, kuulnud või maitsenud? Ei... Usaldades autoriteete olen ma siiski veendunud, et aine koosneb aatomitest. Ma ei arva, et tegelikult on see kõik, mida füüsikaõpikud kirjutavad ja õpetaja koolis rääkis, mingit sorti kaval vandenõu varjamaks minu eest aine tõelist olemust.

Küsimus: kas Jeesus on Jumala Poeg? Vastus: jah. Aga kuidas ma seda tean? Koguduses räägitakse nii. Kuidas see asi täpsemalt on? Pastor (st. autoriteet) räägib Piiblile tuginedes. Piibel kirjeldab, kuidas teised autoriteedid veendusid Jeesust tundma õppides, et ta on Jumala Poeg. Kas ma ise olen saanud ajaloolist Jeesust tundma õppida? Paraku mitte... Kas ma olen Jeesust näinud, kuulnud või muul moel oma viie meelega tajunud? Ei... Usaldades autoriteete olen ma siiski veendunud, et Jeesus on Jumala Poeg. Ma ei arva, et tegelikult on see kõik, mida Piibel kirjeldab ja kristlased räägivad mingit sorti kaval vandenõu varjamaks minu eest Jeesuse tõelist olemust.

Loomulikult on ülaltoodud mõttearendus lihtsustatud ja ei ole vaba nõrkustest. Aga – põhiline selle juures on tõdemus, et lihtinimese nn. teaduslik maailmapilt ei olegi oma põhialustelt erinev lihtinimese religioossest maailmapildist. Sarnaselt ei erine ka teadlase ja teoloogi maailmavaate kujunemine oma põhialustelt.

Teadus ja religioon ei ole tegelikult vastandid. Ajalugu tunneb paljusid teadlasi, kes olid samas usklikud. Olukord pole ka muutunud 21. sajandil. Probleem ei ole teaduse ja religiooni konfliktis, vaid selles, kuidas ateistlik (olgu siis Nõukogude Liidus või mujal) ideoloogia on püüdnud kõiki veenda, et see konflikt on olemas. Raskused tekkivad seal, kus teadus trügib religiooni ja religioon teaduse valdkonda. Piibli kirjeldused päikesetõusust ja –loojangust ei anna mitte mingisugust alust väitele, et maakera on universumi kese ja päike tiirleb ümber selle. Sarnaselt ei anna ka asjaolu, et astronoomid pole teleskoobiga taevast uurides Jumalat näinud alust väitele, et teda olemas pole.

2. Jeesus – müüt või ajalugu?

Oli aeg, kui eestlasi koos teiste vennasvabariikide elanikega üritati „tõsiteaduslike entsüklopeediate” ja „usaldusväärsete ajalooõpikute” kaasabil veenda, et Jeesus on müütiline tegelane, keda pole tegelikkuses mitte kunagi olemas olnud. Jeesus Kristus on muinasjutt! Tol ajal tavatsenud küünikutest ajaloolased ka öelda, et "ajalugu - see on meie teha!"

Nõukogude aeg on möödas, kuid küsimus pole ju tegelikult asjatu – kuidas me teame, et Jeesus olemas on olnud? Äkki ongi väljamõeldis? Jeesuse olemasolus kahtlemine ei olnud omane ainult Nõukogude ideoloogiale. Filosoof Bertrand Russel kirjutas kord: „Ajalooliselt on üsna kaheldav, kas Kristus üldse kunagi elas, ja kui elaski, ei ole midagi tema kohta teada.”

Sellest küsimusest „läbi närimiseks” kasutame sellist mõttekäiku: kuidas me teame, et kunagi minevikus on mõni sündmus aset leidnud? Kuidas me teame näiteks, et toimus Teine maailmasõda? Arvatavasti teavad täna veel väga paljud inimesed isiklikult kedagi, kes selles sõjas võitles. Minu hiljuti surnud vanaisa oli näiteks sõjaveteran. Punaarmees võideldes liikus ta kaugelt Venemaa avarustest kuni Kuramaani sakslastega lahinguid pidades. Sai haavata, oleks peaaegu jala kaotanud. Ajaloosündmusel on pealtnägijad, kes võivad anda tunnistust sellest, et ühed või teised asjad juhtusid.

Hea küll. Näiteks Vene-Jaapani sõja (1904-1905) veteranid on surnud. Kuidas me siis teame, et see aset leidis. Äkki mõeldi hoopis välja? Asjadest, mis on vanemad kui keegi olemasolevatest inimestest, annavad tunnistust dokumendid, mis koostati inimeste poolt, kes ise olid sündmuste tunnistajateks, kasutasid teiste tunnistajate ütlusi või veelgi vanemaid ajaloolisi dokumente.

Niisiis saime kaks kriteeriumit – pealtnägijate tunnistused ja ajaloolised dokumendid. Loogiline küsimus: kas Jeesusest on säilinud ajaloolisi dokumente? (Tunnistajaid pole vist enam mõtet otsida…)

Vastus on, et leidub küll. Peamine neist on loomulikult Uus Testament. Uue Testamendi vastu on muidugi lihtne esitada süüdistus, et see on „kallutatud”. Seetõttu peame õigluse huvides küsima, kas leidub dokumente , mis ei ole seotud kristlusega ja mis samal ajal annavad tunnistust Jeesuse olemasolust? Vastus on jällegi jah!

 Järgnevalt esitan loetelu mõnest antiikaja ajaloolastest, kes oma teostes viitavad Jeesusele:

1) Cornelius Tacitus (ca.55-120 pKr.) „Christus, kirstlaste liikumise rajaja, mõisteti Tiberiuse valitsusajal Juudamaa valitseja Pontius Pilaatuse poolt surma …”  See lausejupp kinnitab järgmist: Jeesus oli tegelikult olemas, ta elas Juudamaal ja Rooma ametivõimud lasid ta hukata.
 

2) Lukianos Samosatast (umb. 2 saj. pKr) „Kristlased kummardavad tänapäevani üht inimest, üht silmapaistvat isiksust, kes tõi sisse nende uudsed riitused ja kes selle eest ise risti löödi…” Nagu näha oli Lukianose jaoks ilmselge, et kirstlaste kummardamisobjekt on tegelikkuses olemas olnud isik, mitte mingi väljamõeldud jumalus.

3) Suetonius (umb. 1. saj. lõpp pKr.) „Kuna juudid põhjustasid Chrestuse õhutusel rahutusi, ajas Claudius nad Roomast välja.” Suetonius, kes oli Keiser Hadrianuse õukonnaametnik, ei sea kahtluse alla Jeesuse olemasolu.

4) Josephus (ca. 37-100 pKr) „Ligikaudu sel ajal elas Jeesus, tark inimene… kui Pilaatus meie tähtsaimate meeste õhutusel oli ta ristisurma mõistnud, ei jätnud need, kes teda armastasid, teda maha…”

Lisaks ülaltoodud neljale näitele on antiiksetes ajalooürikutes veel kümneid viiteid Jeesusele, kristlastele ja kristlusele. Nendes viidetes ei seata Jeesuse olemasolu kahtluse alla. Lihtne loogika sunnib meid järeldama, et Jeesus tõesti oli olemas.

3. Uus Testament – vandenõu vili!?

Uus Testament on põhjustanud palju vaidlusi. Kahtlemata on see peamine ja kõige rikkalikum allikas, mis Jeesuse elu käsitleb. Eelnevalt nimetasin seda „kallutatud” allikaks. Tõesti, see on ju kristlaste endi poolt kirja pandud, esitab „nende tõde”. Kuidas saame seda usaldada?

Dan Brown heidab oma teoses „Da Vinci kood” kirikule ette ajaloo võltsimist. Teose mõttekäik on enamvähem järgmine: Rooma keiser Constantinus kutsus kokku kirikukogu, millel kehtestati Uue Testamendi kaanon (st. otsustati, missugused tekstid tunnistatakse Pühakirjaks ja missugused tekstid sinna ei kuulu). Da Vinci kood mängib faktidega, mis on kristlikust ajaloost teada: neli Uue Testamendi evangeeliumi ei ole sugugi ainukesed antiiksed tekstid, mis Jeesuse elu käsitlevad. Varajase kristluse sees toimus pingeline võitlus kahe suuna vahel, millest üks omistas Jeesusele Jumala staatuse ja teine väitis teda olevat siiski üksnes inimese. Kaanonist välja jäetud tekstid esitavad Jeesusest vastuolulisi andmeid. Ühesõnaga – Uus Testament on tegelikult poliitilise võitluse tulemus, millel pole midagi ühist Jeesuse ega Jumalaga. See on kiriku poolt kehtestatud „sobilik tõde”, aga mitte Jumala ilmutatud Sõna.

Sõna ‚kaanon’ tähendab ametlikult tunnustatud raamatute nimistut. Kaanon on seotud sõnadega standard ja mõõdupuu. Lihtsustatud arusaam kaanoni kujunemisest on umbes niisugune nagu ülal esitletud – tähtsad ametimehed kogunesid kokku ja otsustasid, mida võtta, mida jätta. Selline mudel loob pildi nagu olnuks suures hunnikus võrdseid raamatuid, millede seast sobilikud välja valiti.

Tegelikult oli kaanoni koostamise algseks motiiviks vajadus eristada käibelolevatest tekstidest need, mis tõesti olid Jumalast inspireeritud. Uue Testamendi kaanoni kujunemise mõõdupuuks on sõna „apostellik”. Apostel on Jeesuse saadik (võiks öelda, et volitatud esindaja). Kui vaadata meie käes olevat Uut Testamenti siis selle autoriteks on Matteus, Johannes ja Peetrus, kes olid Jeesuse 12 apostli hulgas. Paulus oli tunnustatud apostel. Markust on peetud Peetruse sekretäriks, Luukas oli ajaloolane ja Pauluse lähedane kaastööline. Jaakobus ja Juudas olid tõenäoliselt Jeesuse poolvennad. Heebra kirja autor on selgusetu, kuid ilmselgelt sobitub see tekst ülejäänud tervikusse ja läbi aegade on seda omistatud ka Paulusele.

Arvamus nagu oleks kaanon määratletud alles Nikaia (325 pKr), Laodikeia (363 pKr), Hippo (393 pKr) või Kartaago (397 pKr) kirikukogudel, on ekslik. Veelgi vähem on sellel pistmist keiser Constantinusega. Kirikukogud andsid oma lõppotsuses lihtsalt kinnituse sellele, mis oli aja jooksul niigi ilmseks saanud – missugused raamatud on kristlaste poolt Jumala Sõnana tunnustatud. 367 pKr on Athanasius esitanud varaseima Uue Testamendi raamatute loetelu, mis on samasugune nagu meie tänane Uus Testament. Kui Hippo kirikukogu 393 pKr loetles Uue Testamenti 27 raamatut ei antud neile tegelikult mitte mingit sellist autoriteeti, mida neil juba niikuinii polnud. (Ja muideks – keiser Constantinus oli selleks ajaks juba peaaegu 30 aastat surnud!)

Enamik Uuest Testamentist oli kokku kogutud ja Pühakirjana tunnustatud juba 2. saj. alguses pKr. Miks siis suur osa tekste kõrvale jäeti? Sest need ei esindanud apostellikku pärandit, olid ilmselged fantaseeringud või lausa pahatahtlikud võltsingud. Kaanoniks tunnistatud raamatute kogumiku suhtes aga kristlik kogemus juba peaaegu kaks tuhat aastat kinnitanud, et need tõesti edastavad õiget infot Jeesusest ja on Jumala poolt inspireeritud.

4. Uus Tetsament – ajalooline dokument!?

Kaks probleemi seoses Uue Testamendiga on siiski veel. Esiteks: kuidas me teame, et evangeeliumid ei ole väljamõeldised? Teiseks: kuidas me teame, et tekstid vahepeal muutunud pole. Tol kaugel ajal ju paljundati neid käisitsi ümber kirjutades ja originaalid on ammu hävinenud.

Niisiis, kas evangeeliumid on väljamõeldised? Vastuseks kasutan paari lõiku Uuest Testamendist.

„Juba mitmed on võtnud kätte koostada jutustus neist asjust, mis meie seas on aset leidnud, nõnda nagu seda on meile edasi andnud need, kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks. Seepärast on mullegi tundunud õige, pärast kõigega algusest peale täpset tutvumist, kirjutada sinu jaoks, üliauline Teofilos, järgemööda kõik üles, et sa võiksid õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust.” (Luuka 1:1-4)

Luukas nimetab siin järgmisi kõnekaid asju:
1) jutustusi Jeesuse elust on koostatud veel teisigi lisaks tema omale;
2) info Jeesusest tuli eeskätt neilt, kes olid sündmuste tunnistajad (!);
3) Luuka meetod on olnud põhjalik – ta on teinud uurimistööd oma evangeeliumi koostamiseks.

„Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud - seda me kuulutame…” (1Joh.1:1) Johannes räägib siin ise nägemisest, ise kuulmisest ja käega katsumisest. Faktid, mitte fantaasia!

Evangeeliumide väljamõtlemisel oleks olnud võimalus, kui seda oleks tehtud kusagil Palestiinast väga kaugel, kus polnud kedagi, kes oleks võinud vale paljastada. Kristlik usk aga hakkas levima esmalt Jeruusalemmas ja selle lähikonnas. Juudid, kes püüdsid kristlust summutada ja selle levikut Rooma Impeeriumis takistada ei teinud seda kusagil väitega, et Jeesust polnud olemas ja et see, mida tema kohta räägitakse on vale. Kordagi ei kõlanud väiteid, et Jeesus ei teinud tegelikult imesid, et Jeesus tegelikult õpetas midagi muud. Ei just seetõttu mida Jeesus õpetas, löödi ta risti ja just seetõttu, et kristlased järgisid Jeesuse õpetust täpselt, kiusasid juudid neid taga.

Kui Peetrus, Johannes, Matteus ja teised oleksid Jeruusalemma tänavatel hakanud kuulutama omaenda väljamõeldisi, siis oleks neid parimal juhul välja naerdud. Peetrus pöördud Jeruusalemma elanike poole sõnadega: „Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate, tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.” (Ap.2:22,23).

Keiser Diocletianus andis aastal 303 pKr korralduse kõik kristlaste pühad raamatud hävitada. Kes oleks olnud valmis surma minema mingisuguse väljamõeldise pärast?

Kas tekstid on ikka meieni jõudnud nii nagu need algselt kirja pandi?

Olgu siinkohal lühidalt öeldud, et mitte ükski teine raamat läbi ajaloo ei saanud nii palju tähelepanu ajaloolastelt, lingvistidelt, filoloogidelt, tõlkijatelt, filosoofidelt, teoloogidelt, poliitikutelt, füüsikutelt, bioloogidelt, arheoloogidelt, juristidelt, poeetidelt, kirjanikelt, skeptikutelt ja pooldajatelt ning kainelt mõtlevatelt tavakodanikelt.

Vaata allolevat tabelit selle kohta kui palju on meile täna teada Uue Testamendi antiikseid käsikirju. Tekstikriitika, mis uurib antiikseid käsikirju ütleb nii: mida suurem on leitud käsikirjade hulk ja mida väiksem on koopiate loomise ja originaali kirjutamise vaheline aeg, seda suurem on tõenäosus, et koopia vastab originaalile. (Tabelis on võrdluseks toodud ka teisi olulise antiikdokumente, mis on meie ajalooteadmiste alusteks.)

Olgu lühidalt kommentaariks öeldud – kui üldse on olemas antiikajast pärit dokumenti, mille kohta võiks öelda, et see meieni jõudnud korrektselt ja terviklikult, siis on see Uus Testament. Kui me seame kahtluse alla Uue Testamendi vastavuse algsele originaalile, siis loogilise järjekindluse huvides peaksime prügikasti viskama ka kogu meile koolist kaasa antud ajalooalase teadmistepagasi. Koolis õpetataval antiikajalool on palju väiksem dokumenteeritud kandepind kui nendel episoodidel, mida kirjeldab meile Uus Testament.
 
Kokkuvõtteks:

On ilmselge, et Jeesus Kristus on ajalooline isik, kes elas ja tegutses 1. saj. alguses pKr Plestiinas. Samuti võime rahulikult tõdeda, et Uus Testament ei ole kirikliku vandenõu sünnitis. Tegemist on ajaloolise dokumendiga, mis edastab meile korrektselt ja tõeselt sündmusi Jeesuse elust.

Siit jõuame muidugi järgmiste probleemideni – kui Jeesus oli tõesti olemas ja Uus Testament on ajalooliselt korrektne, kuidas siis vaadata kristlaste vädetele, et ta on Jumala Poeg ja et ta tõusis surnuist üles?

Indrek Rüütel

______________________

Allikatena olen kasutanud:

Josh MacDowell "Kaalukad tõendid"

Simo Heinine jt. "Kirikulugu"

Piiblientsüklopeedia

Nicky Gumbel "Elu küsimused"

Põgusad viited olen mälu järgi teinud ka Dan Browni "Da Vinci koodile"