Kui sa peaksid valima Piibli lehekülgedel seigelnud ja mainitud tegelaste seast kaks - ühe, kelle moodi sa tahaksid olla ja teise, kelle moodi sa ei tahaks olla - siis kes need oleksid? Liigsete lihtsustuste vältimiseks jätame selles mõtteharjutuses kõrvale Jeesuse ja saatana... Valime inimeste hulgast.

Oleks se Noa, kes ehitab Jumala käsul laeva kuivale maale? Või Aabraham, kes uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks? Või Joosep, kellest sai Egiptuse valitseja? Või Taavet, kes oli mees Jumala südame järele? Või Rutt, kes oli silmapaistev oma sõnakuulekuse ja alandlikkusega? Või Maarja? Või Ristija Johannes või...?

Liha, veri ja luud...

Kui meil oleks ainult üks kriteerium, mille alusel eristada Piiblit tavalistest muinasjuturaamatutest, siis oleks see just nimelt viis, kuidas meieni on toodud inimesed - nad on luust ja lihast inimesed oma tugevuste ja nõrkustega. Need on usutavad inimesed. Inimesed, kellega me saame end samastada, inimesed, kes "kui nad veel surnud pole" ei pruugi elada õnnelikult oma elu lõpuni.

Joosep oli vastik ülbe väike nagamann, kes pidevalt oma vendadele nina alla hõõrus, et temast saab isa pärija ja kogu ta pere teda ühel päeval kummardab. Taavet oli mees, kes himustas teise mehe naist, korraldas mehe surma ja võttis endale naise. Joona oli Jumala prohvet, kes püüdis tema eest põgeneda ja vihastas südame põhjani kui Jumal oli patuste vastu armuline. 

Need inimesed pole mustvalged nagu muinasjuttudes, kus hea on hea ja paha on paha. Need on inimesed, kes teevad kord õigeid ja kord valesid otsuseid.

Pauluse nimekiri

1 Korintose 1:10-17 toob Paulus meieni terve hulga nimesid:

Kloe pere: ilmselt perekond Korintose koguduses, kellega Paulusel oli Efesoses viibimise ajal tihe kontakt.

Krispus: üks minu meelest väga tähelepanuväärne nimi. Apostlite teod 18:4-8 kirjeldatakse, kuidas Paulus väitles, arutles ja püüdis juutidele tõestada, et Jeesus on Messias. Konflikti tekkides lahkus ta juutide juurest. Olulise ääremärkusena on öeldud, et sünagoogiülem Krispus ja tema pere pöördusid ja ristiti. Selle pooleteise aasta jooksul, mis Paulus Korintoses tegutses "kaotas" juudi kogukond kaks oma sünagoogiülemat (Soostenes, Pauluse kaasautor oli samuti sünagoogiülem; vt. Ap.18:17). Ehk selles valguses polegi nii imestama panev, et juudid Pauluse peale nõnda tigedad olid?

Gaius: Pauluse kaastööline. Rooma 16:23 nimetab Paulus Gaiust enda ja terve koguduse võõrustajaks, millest võib oletada, et temale kuuluvat kinnisvara (maja?) kasutas Korintose kogudus kogunemiskohana. Rooma 16:3 alusel näeme, et Pauluse lähedased kaastöölised Priskilla ja Akvila olid ajaks, mil Paulus oma kolmandal misjonireisil pärast Efesosest lahkumist taas Korintosesse jõudis, suundunud tagasi Rooma, kus nad olid lahkunud keiser Claudiuse korraldusel (Ap.18:2). Gaius oli seega tuntud osadele Rooma koguduses olevatele inimestele.

Stefanas: veel keegi, keda Paulus oma esimesel viibimisel Korintoses on isiklikult ristinud. Paulus mainib Stefanast veel kahel korral: 1Kor.16:15 ütleb ta, et Stefanase pere oli Ahhaias esimene, kes Jeesuse vastu võtsid ja  1Kor.16:17 nimetab ta Stefanast ühena kolmest Korintose kogudusest tema juurde Efesosse tulnud mehest.

Mida me sellest nimekirjast järeldame? Pauluse jaoks olid inimesed tähtsad. Kui vaadata tema kirjade lõppu ja mõelda, mida maksis kirjutamine tol ajal, siis kõik need isiklikud tervitused ja nimekirjad muutuvad kaalukamaks kui need võibolla niisama tunduksid. Paulus tähtsustas inimesi ja suhteid. Teine asi, mis paistab silma on inimeste liikuvus. Rooma Impeerium oli paljuski nagu Euroopa Liit täna:  inimesed liikusid küllaltki vabalt ühest piirkonnast teise.

Parteiline kuuluvus

Korintoses oli probleem: ühed pooldasid Paulust, teised Apollost, kolmandad Peetrust (Keefast), neljandad Kristust.

Mis teema see siis niisugune oli? Ilmselt oli probleem selles, keda tunnustada kõige olulisema töötegijana, kelle järgi joonduda ja kelle "vaimust osa saada". Kas need, kes ütlesid, et nad pooldavad Kristust olid õigel teel? Ma arvan, et mitte. Pigem tundub, et need kodanikud võisid olla suhteliselt anarhistlikud, kes ei tunnustanud üldse apostlite autoriteeti.

Paulus pühendab selle jama klaarimisele tervelt neli peatükki ja hiljem veel üheksandaski tuleb selle juurde tagasi. Tema üleskutse kogudusele: nähke inimeste taga Jumalat. Küsimus ei ole selles, kes on hiilgav kõnemees ega selles, kes on teisest tähtsam. Küsimus on Jumalas, tema väes, tema plaanis, tema toimimises inimeste sees ja läbi koguduse heaks. Kogudus on nagu ihu (teema, mida ta käsitleb seoses teenistuse ja andidega 1 Korintose 12. peatükis), kogudus on nagu pere, nagu kogukond.

Paulus

Pauluse apostli staatus ja tegevus on suhteliselt tuttavad. Kuid vaatame natuke selle mehe tausta.

Ta ise ütleb (vt. Ap.22:3): "Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete."

Paulus oli pärit Tarsosest, Kiliikias (tänapäeva Kagu-Türgi). Ta oli juut. Kuid üles kasvas ta Jeruusalemmas. "Gamalieli jalge ees" on oluline viide. Gamaliel oli tolle aja üks olulisemaid juudi rabisid. Gamalielil oli oma kool. Rabide koolis õpiti tundma Seadust, selle tõlgendamist, õpiti õpetamist ka kreeka filosoofiat.¹

Kui panna see lühidalt ümber tänapäeva konteksti, siis Paulusel oli kõrgem teoloogiline haridus. Selles valguses saab palju selgemaks tema tava arutleda, väidelda, vestelda ja tõestada. Selles valguses on lihtne näha, kuidas on ta loonud sellise loogilise ja rangelt struktureeritud teose nagu kiri roomlastele, kuidas ta on kirjutanud tervelt 13 kirja, mis arvuliselt on peaaegu pool Uuest Testamendist.

Lisaks oli tal ka ilmalik amet: ta oli telgitegija (vt. Ap.18:2-3). Paulus oli suuteline end oma ameti läbi ise majandama. See oli tema oluline argument kui ta rääkis oma apostliametist ja küsimusest apostli palga üle.

Ta kirjutab, et ta tegi ise enda ülalpidamiseks tööd (vt. 1Kor.4:12) ja esitab terava küsimuse, et kas ainult temal ja Barnabasel pole õigust olla ajaliku tööta (vt. 1Kor.9:6). Lõppeks teatab ta, et tema eesõigus on mitte kasutada oma õigust (palgale) ja teha seda tööd tasuta (vt. 1Kor.9:18). Kui me võtame siia kõrvale kirja Filiplastele, siis näeme, et Paulus võttis vastu selle, mis kogudused talle omal algatusel kogusid, kuid ta ei nõudnud seda, milleks tal oli tegelikult õigus (vt. Fil.4:10-18). Paulus tänab filiplasi ja nimetab seda "andmise ja võtmise osaduseks".

Miks on see oluline? Paulus toob esile oma töö tegemise motiivide puhtuse - ta ei sõltu koguduste rahakotist. Puudub huvide konflikt. Ta on vaba. Inimesel, kes saab koguduse rahast palka on ju tegelikult keeruline rääkida kümnisest. Isegi kui 99% inimestest saavad asjast õigesti aru, siis keegi ikka mõtleb, et näe - tahab oma käe mu rahakotti ajada!

Apollos

Apollose kohta on suhteliselt vähe infot. Apostlite teod 18:24-28 on olulised faktid toodud: ta oli juut, pärit Aleksandriast, vahva kõnemees, keevalise iseloomuga, läks Efesosse Jeesusest kuulutama, sai seal Püha Vaimuga täidetud, Priskilla ja Akvila saatsid ta Korintosesse, kus ta tõi kogudusele palju kasu avalikult tõestades, et Jeesus on Messias.

Pärast Pauluse lahkumist oli Apollos mõnda aega Korintose koguduse staar. Mõni ime, et ta inimestele meeldis. Võibolla oli tema karismaatilisus ka paljuski erinev Paulusest (kes äkki oli natuke akadeemilisem)?

Apollos oli pärit Egiptusest - Aleksandria oli oluline keskus. Viited, et ta oli kõnemees ja väitles juutidega avalikult annavad kindlust öelda, et temagi oli haritud ja oskustega mees.

Kuidas olid Pauluse suhted Apollosega? 1 Korintose 4:6 seab Paulus nii ennast kui Apollost korintlastele eeskujuks. 1 Korintose 16:12 näeme, et sel ajal kui Korintoses käis tõsine vaidlus, kes on kelle poolt, olid need kaks sõbralikult tööd tegemas Efesoses, et Aasia provintsis kogudusi rajada. Ja kui lugeda Tiituse 3:13 , siis näeme, et Apollos oli veel hiljemgi Pauluse kaastööliste hulgas. (Tiitus, muideks tegutses Kreeta saarel! vt. Tiituse 1:5). Tiituse kohta näeme, et ta oli Pauluse üks olulisemaid kaastöölisi, keda on mainitud korduvalt ja korduvalt (vt. siit).

Peetrus (Keefas)

See vana hea Galilea kalamees... Minu jaoks on pigem huvitav, kuidas need kaks meest omavahel hakkama said. 

Kuidas Peetrus puutus Korintosesse? Kuna ta oli üks Jeruusalemma koguduse juhte (vt. Gal.2:9), siis oli ta algkoguduses väga tähtis mees. Paulus kirjutab galaatlastele "tunnustatud meestest" (vt. Gal.2:6-9). Kas Peetrus võis olla külastanud Korintost? Pole välistatud. Võimalik, et Korintoses oli neid, kes leidsid, et ühena algsest 12 apostlist ja Jeruusalemma koguduse juhina oli Peetrus olulisem mees kui Paulus ja Apollos.

Pauluse silmis polnud Peetrus mingi "puhas poiss". Ta oli küll see, kes ületas juutide ja paganate vahelise piiri (Ap.10 ptk), minnes Korneeliuse kotta ja tema oli see, kes kaitses Barnabast ja Paulust kui nood tulid ümberlõikamistüli tõttu Jeruusalemma nõupidamisele (vt. Ap.15:4-12), kuid lugedes kirja galaatlastele (vt. Gal.2:11-16), näeme ka probleeme: Peetrus kartis ikkagi konservatiivsete juutide hinnangu ja käitus paganate suhtes kord üht-, kord teistmoodi mõjutades ka näiteks Barnabast ja teisigi juute. (Küsimus jällegi pealtnäha tühine - kas süüa koos paganatega või mitte, kuid Pauluse jaoks oli see põhimõtteline ja ta ei sallinud silmakirjatsemist.)

Mida kirjutab Peetrus Paulusest? Ühe märkuse (mis isegi võib tunduda täna natuke naljakana): "Ja meie Issanda pikka meelt pidage päästeks, nõnda kui ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda. Sama ütleb ta kõikides kirjades, kus ta räägib neist asjust. Nendes on küll mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata ja kõikuvad inimesed väänavad nagu muidki raamatuid iseendale hukatuseks." (2.Pe.3:15,16).

Peetrus nimetab Paulust armsaks vennaks. Nii et elagu hea läbisaamine!

Barnabas

Kuigi Paulus ei maini Barnabast esimese korintose kirja alguses, siis ütlen paar sõna ka tema kohta: ta oli Küproselt pärit leviit (vt. Ap.4:36). Tema nimi tähendas Julgustuse Poeg - kõnekas viide tema iseloomule. Ta oli Jeruusalemma koguduse saadik Antiookias (siit tema apostli staatus; vt. Ap.11:19-24). Tema oli see, kes võttis Pauluse Jeruusalemma oma käendusele, kui too oli saanud usklikuks ja kogudus teda kartis (vt. Ap.9:26,27). Barnabas oli see mees, kes tõi Pauluse Tarsosest Antiookiasse (vt. Ap.11:25,26).

Kokkuvõtteks

Juba mainisin kui olulised olid Paulusele inimesed ja suhted.

Teiseks: õpi, õpi hoolega. Haridus on äärmiselt oluline. Sealhulgas ka praktilised oskused. Eriti aktuaalne täna, kui on keerulised ajad. Ega niisama ei räägita elukestvast õppest. Ole valmis omandama uusi oskusi, uut elukutset kui vaja. Arenda ennast. Kasuta selleks võimalusi, mis sul tekkivad. Kindlasti pole see kerge, kuid tasub end ära.

Konspekt ka

1. F.F.Bruce "Uue Testamendi ajalugu"