Sellest võikast sündmusest on ometigi saanud kristliku usu keskne teema. Evangeeliumeid on tabavalt nimetatud pika sissejuhatusega kannatuslugudeks. Väga vähe on meile kirjeldatud Jeesuse esimest 30 eluaastat. Võrdlemisi episoodiliselt on kirjeldatud tema teenistust 3 aasta jooksul. Viimaks on suure detailsusega meieni toodud Jeesuse ristilöömine ja ülestõusmine. Kogu kristlus toetub Jeesuse surmale ja ülestõusmisele. Paulus võtab selle sündmuse olulisuse kokku nii: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et …tühine on ka teie usk.” (1Kor.15:14)

Jeesuse surma ja ülestõusmise suhtes on mõned võimalused:

Esimesed kaks võimalust on müüdiloojate ja vandenõuteoreetikute lemmikud. Juba Matteuse evangeeliumist võime lugeda esimest vastulauset, mis Jeesuse ülestõusmisloo kohta esitati. „…vaata, siis tulid mõned valvesalgast linna ja teatasid ülempreestritele kõik, mis oli sündinud. Ja need tulid koos vanematega kokku ja võtsid nõuks anda sõduritele rohkesti raha. Nad õpetasid: "Öelge: "Jeesuse jüngrid tulid öösel ja varastasid tema ära, kui me magasime. "Ja kui maavalitseja peaks sellest kuulda saama, küll me teda meelitame ja teeme, et teie võite olla mureta." Nemad aga võtsid raha ja tegid, nagu neid oli õpetatud. Ja seda juttu levitatakse juutide seas tänini.” (Mat.28:11-15)

1. Varguse teooria – jüngrite salanõu

Olukorda võiks „varguse teooria” valguses kokku võtta selliselt: pärast Jeesuse surma ristil kogunesid 11 tema kõige lähemat kaaslast (Juudas Iskariot ei olnud enam nende seas) samasse ülemisse tuppa, kus oli püha õhtusöömaaega peetud. Seal nad siis värisesid hirmust, kartes juute ja roomlasi, et äkki võetakse neidki kinni ja hukatakse. Oma elu pärast kartes ja värisedes sündis nende peas geniaalne idee: lähme ja varastame Jeesuse ihu ära! Seejärel võime kõigile öelda, et ta tõusis surnust üles ja on tõesti see kauaoodatud Messias. Mõeldud tehtud! Jüngrid hiilisid ööpimeduse varjus Jeesuse hauale, kus oma distsipliini poolest kuulsa Rooma sõjaväe vahtkond magas sügavat und. Nende uni oli nii magus, et nad isegi ei kuulnud, kuidas jüngrid haua eest kivi ära veeretasid, hauast Jeesuse surnukeha võtsid, kivi haua ette tagasi lükkasid ja seejärel hiirvaikselt öhe kadusid… Vargus läks õnneks! Viis plusspunkti Jeesuse jüngrite kasuks.

Mis sai edasi? Küllap leidsid jüngrid koha kuhu oma õpetaja keha peita (st. maha matta). Seejärel ootasid nad mõne nädala kuni olukord oli natuke rahunenud. Selle ooteaja jooksul pidasid nad plaani, mismoodi edasi tegutseda. Ilmselt olid need Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kellel tekkis idee, et peaks nüüd looma miski suurejoonelise uue usundi, millega saaks kogu maailma vallutada ja endile allutada. Tasakaalukate Galilea kalameestena olid nad ju harjunud paadis kalasaaki oodates igasuguseid mõtteid mõlgutama. Mis seal siis ikka. Nelipühapäev tundus igati sobilikuna. Suutnud oma ideega kaasa haarata kokku umbes sada  kakskümmend inimest (kes juhuslikult oskasid ka kõiki ümberkaudseid keelemurdeid) korraldasid nad pealtnäha spontaanse koosoleku, kus hakkas juhtuma „imelisi” asju – „harimatud” galilealased hakkasid ühtäkki „võõrastes” keeltes rääkima Jumala suurtest asjadest.

Peetrus muidugi kasutas juhust ja pidas kiire kõne, milles süüdistas inimesi Jeesuse hukkamises ja ähvardades neid Jumala igavese vihaga, tõotas et kahetsejad ja Jeesusesse uskujad saavad igavese elu. Ja üllatus-üllatus: nende vandenõu õnnestuski. Kristlus vallandus nagu rakett religioonitaevasse levides kulutulena üle kogu Rooma ja veel kaugemalegi. Mis seal ikka… Olid ju jüngrid nii meelekindlad, et läksid isegi Jeesuse ülestõusmist ja jumalikkust „uskudes” vastu ka vägivaldsele surmale. Kümme Jeesuse lähimat jüngrit hukati, sest nad uskusid ja kuulutasid Jeesust, kes suri ja tõusis surnuist kolmandal päeval ja on Jumala ainusündinud Poeg, Päästja ja Lunastaja. Ning veel tänapäevalgi leidub kõigis paigus neid, kes seda kavalat lugu usuvad.

Selles loos puudub veenvus. Põhilised nõrkused:

2. Jeesus ei surnudki – ta ise on petiste kuningas

Teooria, et Jeesus tegelikult ei surnudki ristil on see, millega meeldib mängida paljudel skeptikutel. Mingi nipiga (aga äkki hoopis puhtjuhuslikult?) jäi Jeesus ristil ellu. Veel imelisema nipi (või veelgi suurejoonelisema juhuse) tulemusel suutis ta hauast põgeneda ja sealjuures nii, et valvesalk ei märganud midagi.

Ehk siis Jeesus oli oma ajastu Copperfield, tõeline Houdini, kes lõi illusiooni oma surmast, et siis luua veelgi suuremat illusiooni enda surnuist ülestõusmise kohta. Illusioonid jätkuvad: Jeesus ilmub saladuslikult oma jüngritele läbi suletud uste ja kaob sama jäljetult. Viimaks ta isegi lendab taevasse. Vägev värk!

Olles pannud aluse uuele religioonile võttis Jeesus puhkuse sisse – reisis armastatud naisega (Maarja Magdaleena) Euroopasse ja elas seal õnnelikult kuni oma päevade lõpuni…

Ka selles loos puudub veenvus. Suurimaks probleemiks on loo aluseeldus, et Jeesus ei surnud. Meenutagem: verisekspekstud, risti löödud, kuus tundi ristil piinelnud (janu, tõsised kehavigastused ja hingamisraskused) ja lõpuks torkas rooma sõdur talle odaga külge veendumaks, et ta ikka tõesti on surnud. Haavast tuli verd ja vett (vt. Joh.19:34). Jeesus oli surnud. Tema veri oli hakanud hüübima – lisaks verele voolas haavast ka läbipaistvat koevedelikku. Surnud mis surnud.

3.Mis me siis ütleme Jeesuse kohta?

Nii ebameeldiv kui see osale inimkonnast ka pole, tuleb tõdeda, et tõendid ja loogika räägivad Jeesuse surnuist ülestõusmise kasuks.

Jeesuse iseloom, sõnad ja teod välistavad võimaluse, et ta oleks olnud pahatahtlik petis või meeltesegaduses hull. Tema surm ja surnuist ülestõusmine kinnitavad veenvalt seda, mida ta ütles ja mida kristlased peaaegu kaks tuhat aastat on rääkinud: ta on Jumala Poeg.

Mis otstarve siis tema surmal oli? Piibli kohaselt (kasutades esimese Moosese raamatu ja Pauluse kirja roomlastele mõtteloogikat) on patune inimene Jumalast lahutatud. Piiblis nimetatakse seda staadiumit surmaks. „Patu palk on surm,” võttis Paulus asja lühidalt kokku. Selleks, et inimene saaks Jumalaga lepitatud pidi, keegi kandma karistuse. Keegi, kes tegelikult pole karistust ära teeninud. Seda tegigi Jeesus.

Mida meie saame teha? Tunnistada end süüdi ja paluda armu. Piibli kohaselt on armu andmise aluseks usk Jeesusesse – et ta tõusis surnuist üles – ja iseenda allutamine Jeesusele, tunnistades teda Issandana (st. valitseja, isandana)