Sa võid elule läheneda mitut moodi. Üks väikseid eeliseid, mida annab meile vaba tahte olemasolu ja ka riiklikult kehtiv usuvabadus. Sa võid öelda, et sa oled lihtsalt juhuslikult kokku sattunud ja omavahel keerulises vastasmõjus toimiv aatomite ja molekulide kogum. Elu? See pole midagi enamat kui lihtsalt keemiliste ja füüsikaliste protsesside summa. Niisuguse maailmavaate kohaselt on surm lihtsalt lõpp. Kõik. Finito. Pärsast seda on olematus. Pole teadvust, pole midagi.

Kuid sa võid elu käsitleda ka kui miskit, mis on inimesele antud. See on see jumalik säde meis. Sellisel juhul on surm lihtsalt üks kitsaskoht pikal teel. See on elu ülim kriis pärast sündi. Oluline on, mis tuleb pärast seda. Kuidas see kriis ületada? Mida pean ma tegema, et pärida igavest elu?

Jumalakartus

Üks esitatud teemasid piiblitundide jaoks oli jumalakartus. Istusin ja mõtlesin selle teema üle. Esimene mõte, mis mulle pähe torkas oli Psalm 130:4: "Sinu käes on andeksand, et sind kardetaks."

Jumalakartus on minu jaoks lahutamatult seotud armuga. Ma usun, et meil pole võimalik mõista jumalakartust kui me esmalt ei mõista armu. Ja mõistes Jumala armu, jõuame paratamatult jumalakartuseni.

Rikka noormehe tragöödia

Matteuse 19:16-26 kirjeldatakse meile rikast noormeest, kes tuli Jeesuse juurde küsima: "Mida head ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?" Umbes nii nagu laste laulus: kuidas mina pääsen küll taevasse?

Jeesus viitas käskudele. Kui tahad Jumalale meelepärane olla, siis pea käsud. Loogiline! Mitte just kuigivõrd revolutsiooniline hinnang. Nii mõnigi leiab, et tal pole ju häda midagi. Olen korralik inimene. Mitte mõni pätt ega kaabakas. Miks mulle tullakse lugema moraali Jeesusest, päästmisest, meeleparandusest ja muudest asjadest?

Rikas noormees oli korralik inimene. Kuid sügaval oma sees koges ta: sellest ei piisa. "Mis mul veel puudu on?" küsis ta Jeesuselt.

Puudu polnud mitte see, et ta oma vara müüa ei tahtunud. See lõik ei ole mitte askeetluse propaganda ega rikaste kriitika. See kirjakoht küsib: mis takistab mul Jeesusele jägnemist? On see raha, on see minu prestiiž, on need sõbrad, on see alkohol, narkootikumid, mõni mu hobi? Sest igavese elu võti ei ole mitte õigete tegude tegemises, vaid õige isiku järgimises.

Jüngrid olid segaduses: kes siis saab pääseda? Ja siis lõhkas Jeesus pommi: "Inimese jaoks on see võimatu!"

Mulle tundub, et ma ei peaks küsima: mida mina saan teha, et pääseda taevasse? vaid: mida Jumal on teinud minu eest, et ma võiksin pääseda taevasse?

Ma ei saa midagi teha...

Kasutades Philip Yancey sõnu: "Ma ei saa teha mitte midagi, et Jumal mind rohkem armastaks. Ma ei saa teha mitte midagi, et ta mind vähem armastaks."

Aru tuum ongi selles, et ma ise ei saa selle jaoks midagi teha. See ei olene minu headusest, minu rikutusest, minu teenetest ega nende puudumisest. See sõltub 100% sellest, kes mulle armu annab.

Paulus kasutab sõna "lunastus" kui ta kirjutab roomlastele Seadusest ja Kristuse õigusest (vt. Rooma 3:19-26). Ori ei saanud end ise lunastada ehk vabaks osta. Kui ta ka põgenes, siis ta jäi ikka orjaks ja kui ta kinni püüti siis oli tal jama väga palju. Keegi teine pidi tema eest hinna maksma ja ta vabaks ostma.

Kui see meie teadvusesse pärale jõuab, et ma ei tõesti ei saa mitte midagi teha, siis on see ikka üks jube asi küll. Kõik lootus oleks otsekui käega minema pühitud. Mind on jäetud kahekesi Jumalaga ja mul on tõesti vaba valik: kas ma aktsepteerin tema tingimusi või lükkan need tagasi. Kas ma aktsepteerin Jeesust või lükkan ta tagasi?

Mis saab siis 10 käsust?

Kümme käsku on tihti inimeste lemmikviide. Mida tähendab olla kristlane? Noh - pead 10 kästku, käid kirikus, loed Piiblit, palvetad, annetad...

Kuidas see hea küsimus kõlas: kui sa lähed kanalasse, kas sa siis muutud kanaks? Kristlike tegevuste teostamine ei tee sinust veel kristlast. Käsud on Jumala eetiline standard. Jeesus ise ütles, et ta pole tulnud käsku tühistama, vaid täitma. Ta täitis Seaduse meie eest. Täna ei saa ma kasutada ei 10 käsku ega tervet juutide Seadust oma õigeksmõistmise alusena. See ei tööta. Ma olen Seadusest üleastuja. Mina ei saa seda täita.

Paulus kirjutab galaatlastele, et Seadus on meie kasvataja Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust Kristusesse (vt. Galaatia 3:19-25). Käsk on väärtuslik. Kuid see ei aita meid õigeksmõistmise küsimuses.

Kui mul endal pole midagi, millele toetuda, mida kasutada, siis ei jäägi muud üle kui Jumalat appi hüüda...

Jumal, mida sa minust tahad?

Pattu teha ma ei tohi...

Käsku pidama ma ei pea...

Mis asja ma siis teen?

Nii nagu ennevanasti, nii ka täna - Jumal küsib: "Kus sa oled?" Jumal on huvitatud meist enestest. Reeglid, mille järgi elada on head. Kristlikud tegevused on head. Harjumused ja kombetalitused on head. Kuid Jumal pööras religiooni peapeale: "Kui keegi on Kristuses on ta uus loodu!" Seest välja. Mitte nii, et võtad nimekirja ette ja tegutsed.

Vaata slaide ka...

Indrek Rüütel; 28.01.2009